Järgmisel päeval pärast Gin Gin' i farmis töö lõppemist alustasime teekonda troopika suunas.
[C] Esimene troopiline linn milles pikemalt peatusime oli Mackay. Botaanikaaed on seal päris ok, naturaalne bambusevõsa kasvas ka ühes nurgas.
[C] Linnas kookospalmid pähklitest lookas.
[D] Mackay' st 70km läände jäi väike rahvuspark, kus vihmamets ja kosk. Sildu seal metsas ei tunnistata, tuleb aga läbi ojade sulistada.
Kui matkaraja läbinud olime, siis pidasime seal väikest pikniku. Ühel hetkel kui käe oma tuunikalaleivaga liiga kõrgele tõstsin lendas see Kookaburra nimeline lind sellele kallale nagu torpeedo. Viskasin ehmatusest selili, kruus ümber ja fotokas kohviga üle ujutatud - paras kaos igatahes. Leivatükid nokkis kõik kokku täitsa jalge eest. Hirmutasin teda, lendas lõpuks oksale laudade kohal. Sai ühe riivaka kilekotilt milles banaanikoored, lõi veidike kõikuma aga minema ei lennand - täielik nahaal :D.
[F] Järgmine suurem linn oli Townsville. See on küll koht mida soovitan soojalt. Täpselt keset linna on säärane graniidist mägi mille otsa viib nii matkarada kui ka autotee.
Käisime ikka jalgsi üleval ära ja kahetseda ei tulnud. Vaateplatvorme oli päris mitu, ülevaade tervest linnast suurepärane. Aega võttis kokku see turnimine 1,5 tundi ja kuna oli päris palav päev ka, siis särk oli üsna märg pärast.
Siingi botaanikaaed päris vinge.
Selles puuris on puu mis avastatud alles 1994a ja mis on säärasel kujul kasvanud juba 200miljoni aasta eest.
Botaanikaaia tõmbenumbriks on puurid suurte papakoidega kes üsna jutukad. "hello" ja "bye" on suht tavalised, aga see lind käis aeg-ajalt puuri vundamendi alt mulda välja kraapimas ja ütles täiesti arusaadavas inglise keeles "what are you doing there" :)).
Suplemiseks selles linnas kohti jagub, rannajoon on pikk ja kõik see hästi mugavaks ehitatud.
Eluohtlikke meduuse tutvustav stend. Ujujate kaitsmiseks nende eest ongi poomidest ja võrkudest tehtud ohutud ujumiskohad millistes võib ilma kummiülikonnata möllaata.
Samal ajal sattus ka autonäitus toimuma.
Tuulegeneraator rannas, keskmise ööpäeva jooksul pidavat 16kw voolu tekitama.
Jällegi üks ulmeline puu.
Townsville muuseum, Pandora mudel.
Mõõnaga taandus meri ~100m.
Hoolimata krabi püüdlustest mind takistada jõudsin ikka veepiirini välja jalutada.
[G] Innisfail' i krokodillide farm. Kõige purakam oli 5m pikk ja 1,2tonni.
Läheb maiustamiseks ;).
Õigel ajal sattusime, kell 11 algas krokode söötmise show, samas räägiti ka palju huvitavat nende kohta. Aafrikas pidavat 100 inimest aastas krokodillide roaks langema.
Kümmekond kängurut jalutas ka puuride ümber ringi ja olid meelsasti nõus peost sööma graanuleid, mis pileteid ostes kaasa anti.
Show lõpetuseks sai kolme looma oma käes hoida. Sisalik oli väga tasane, okkad olid nagu kumminublud, Aanele meeldis see loomake kõige enam.
Kroko poeg oli ka täitsa rahulik, koon oli läbipaistva teibiga igaks juhuks kinni seotud.
Mulle meeldis madu kõige enam, kuidagi hüpnotiseeriv veidike. Nahk oli pehme, kuiv ja külm.
Arvake mis puudega tegu on.
Suured põllulahmakad sedasi täis istutatud.
Kohati viskas siingi pilvedeni küündivaid mägesid teele.
[H] Vesi +26C, loomulikult tuli väike suplus ette võtta.
[I] Cooktown, kaunid liivarannad.
Ujuda võib aga vaid basseinis.
Cooktown' i linna ääres kõrgub mägi millelt säärane vaade.
Pärast seda pilti seal mäe otsas viskas autol starter vedru välja. Järeldasime, et linn maksis kätte, sest olin veidi ennem öelnud "kuradi loll linn, ühtki piknikupaika pole" (pärast muidugi kui auto remondis oli, siis ikka leidsime ühe mõnusa pargi laudade ja pinkidega). Mõne aja pärast sattus mööda sõitma üks väga abivalmis Cooktown' i mees oma kahe kaaslasega, kes ilma igasuguse abipalveta probleemile lahendust hakkas organiseerima. Kutsus kohale tuttava remondimehe, kes asja üle vaatas ja masina remonditöökotta aitas toimetada. Mäe otsast saime alla niivisi, et teine auto oli meie masinal köiega sabas, juhul kui ma piisavalt pidurdada või rooli keerata poleks jõudnud oleks see hoo maha pidurdanud (ilma töötava mootorita käivad pidurid ja rool hästi raskelt) ja mägi oli ka päris järsk. Igatahes kõik laabus väga õlitatult, õhtuks oli masin uue starteriga varustatud ning rahakott 230$ jagu kergem :).
Tänasime siiralt abimehi ja alustasime teed tagasi lõuna suunas. Rohkem põhjapoole minna ei tahtnud kuna sinna viivad vaid 4WD teed. Põhja-Queenslandi teed näevad kohati rohkem välja nagu karjamaad, veiste karjad ümberringi ja ei ühtegi aeda mis neid teelt eemale hoiaks. Üks mees meid õpetas, et signaali lasta ei tohi muidu hakkavad hullust peast edasi-tagasi tormama ja võivad isegi seisvale autole otsa joosta (eelmisel õhtul olime seda juba proovinud ja äärepealt oleks nii juhtunudki). Tuleb aeglaselt sõita, siis lähevad ise eemale ja eriti ettevaatlik peab olema kui veis vaatab tee poole, see tähendab et varsti ta seda ületab. Pimedal ajal sõitis autosid siin ülivähe ja kes sõits venis 80km/h.
[J] Suurimad termiitide pesad mida Aus' is näinud oleme.
[J] Jällegi sattusime ühele vihmametsa matkarajale peale. Palaval päeval vihmametsa astuda on paras õnnistus, kui väljas lõõmab päike ja õhk troopiline +30C, siis astudes sinna metsa on tunne nagu astuks mõnusalt jahedaks konditsioneeritud tuppa.
Tüüpiline Aus' i maakoha postkast (tünn teenurgal).
See õnnetu on nähtavasti mõnedki bushfire' d üle elanud.
[J] Aane and the Millstream Falls.
[J] Siit algab tee tühermaale - ehk siis aeg paagid kõrini täis tankida.
Umbes pool teed punktist [J] punktini [K] oli selline ühe auto laiuselt asfalteeritud.
Ja kui autorong tuli, siis parkisime tee ääres.
Õlivahetus.
Emud tulid vaatama, et kuidas läheb :). Autos mängis muusika kus igasugu loodushelisid kasutatud sealhulgas ka emu häält, see nad arvatavasti välja meelitaski.
Kotkad korjuste kallal, alati lendasid alles napilt ennem autosid minema ja paljude känguru korjuste juures oli näha ka alla aetud kotkaste korjuseid.
[K] Krokodill Normanton' i nimelises väikelinnas. Käisime siin pesu pesemas ja pesumajas üks mees rääkis veidike kohalikust elust. Siin on vaid 2 aastaaega - kuiv aastaaeg ja märg aastaaeg, meie sattusime õnneks kuival ajal, temperatuur on 30 kraadi ringis aasta läbi. Aasta alguses kui oli märg aeg, siis ei pääsenud 4 nädalat linna ega linnast välja - teed olid vee all, sademete hulk küündis mõnel päeval 120 millimeetrini. Hädavajalikku toodi õhu kaudu ja mehed panid kogu aja tina. 2/3 elanikest on aborigeenid ning elatist teenitakse põhiliselt karjakasvatusega. Suurima farmi karjamaa pindala on 24000km2 (pool Eestit) ning karjused ajavad kopteritega karja kokku.
Kui internet ei levind, siis sisustas Aane aega romaanidega.
Jällegi termiitide pesad ja sedapuhku olid need sellise kujuga nagu hauasambad - täpselt nagu tohutu kalmistu oleks tee kõrval laiunud.
Eks siin kohati ole otsa saadud ka.
Järjekordne vrakk. Paaril korral keerasime ümber ka, et vaadata kas äkki on õnnetus äsja juhtunud ja keegi vajab abi, aga ei - polnud seal kedagi.
Kaevanduslinn Mount Isa paistab.
Käisime ühe ekskursiooniga kaasas kus buss sõitis 2 tundi kaevanduse maapealsel territooriumil ringi ja juht seletas, et mis ja kuidas. Allmaakaevandus on 1,6km sügav ja seal valitsevat 60kraadist kuumust jahutab maailma suurim konditsioneer 25kraadini. Toodanguks on vask, tsink, plii ja hõbe.
Ekskavaatoreid juhivad noored naised, mehed pidavat neid masinaid liialt lõhkuma.
Mõned nurgatagused olid üsna jõledad ja suurtes torudes olevatest mõradest voolas mingit jama kraavi.
[M] Queensland-Northen Territory piir.
Sääraseid reste on Austraalia maanteedel hästi palju, et kariloomad jalga ei laseks.
Suurim kiirus mis Austraalia teedel lubatud, Northen Territory tühermaadel.
Kämpimiskoha leidmine selles alas on käkitegu - suvalises kohas teelt kõrvale ja ongi olemas :). Tihti kasutasime ka teelistele tehtud puhkeparklaid kus wc-d, pingid ja lauad olemas.
Pesuehtne kodukass. Üle 10 miljoni kodukassi on end Austraalia loodusesse sisse seadnud ja on nüüd looduskaitsjatele suureks mureks.
[N] Devils Marbles.
Mäeahelikega ümbritsetud linn Alice Springs Austraalia südames.
Austraaliat läbiva (Darwin' i ja Adelaide' i vahelise) telgraafiliini tugijaam, ehitatud 1871-1872. Alice Springs on rajatud selle tugijaama teenindamiseks.
Austraalia põlisrahvast siin jagub.
[P] 150km ennem Uluru' ni jõudmist oli selline vaade. Paistis nagu Uluru kujuga ja mõtlesime hetkeks, et jaa, küll see Uluru on ikka tõesti suur monoliit, juba 150km kauguselt näha :))...
...kuni silt meid tagasi maa peale tõi, panime selle mäe hüüdnimeks lollide Uluru.
[Q] Õige Uluru juurde jõudsime alles päikeseloojanguks.
Rahvast selleks hetkeks sinna oli kogunenud juba oma 500.
Kes soovib võib ka Uluru otsa ronida kuigi põlisrahvas sellele hästi ei vaata. Me ei hakanud igaks juhuks ronima, et äkki saab mingi needuse kaela. Kusjuures pea igal aastal saab ka keegi surma seda mäge vallutades.
[Q] Uluru' st 40km läände jääb veel säärane mäeahelik Kata Tjuta (mitu pead).
Kaamelid einestamas tee ääres.
Kohvipaus ennem mägede vahele siirdumist.
Aane Kata Tjuta embuses. Kaks sellist ~100m kõrgust kaljut moodustavad lõhe mille vahele läheb matkarada mõnisada meetrit. Seal me kohtasime poole aasta jooksul esimest eesti keelt kõnelevat inimest. Üks naisterahvas tabas meid omavahel rääkimas ja tuli kohe ligi küsimusega, et kas te räägite eesti või soome keeles? :). Tema siis terve elu juba Austraalias elanud (Sydney' st 200km lõunas) ja kutsus meid külla ka.
[R] Northen Territory-South Australia piir.
[R] Üksik dingo tee ääres jalutamas. Austraalia loomale omaselt ei kartnud ta midagi, nuuskis nii muuseas ümber auto.
Paar kotkast ootamas kängurupannkooki, õnneks me pole veel ühtki valmistanud :).
[S] Opali kaevandamine Coober Pedy nimelise linna ümbruses.
[S] Coober Pedy.
Maa-alla on ehitatud kauplusi, restorane, elumaju ja isegi kirikuid. Eks see ole säärases kõrbekliimas parim lahendus ka - jahe ilma konditsioneerita.
Käepärastest vahenditset meisterdatud kalliskivide otsimise seade.
Sääraste värviliste triipudega kivi ongi opal. Triibud muudavad ka värvi kui vaatenurka muuta. Opaleid on paljude erinevate värvivarjunditega, kõige tavalisemad ja odavamad on piimja tooni ning punaste triipude või säbrudega. Alloleva kivi eest pidime välja käima 80$. Coober Pedy' s kaevandatakse 90% maailma opalitest.
Ja lõpuks praamiga üle vana tuttava Murray River' i.
[T] Hetkel asume taas Mildura linna lähedal Colignan' i nimelises külas Victoria osariigis. Elada saame farmeri suvilas ja tööks on ikka apelsinide korjamine. Ilm on ka lõpuks meile parajaks kujunenud (õhk päeval max 20 kraadi). Tööd saab alustada keskmiselt 12:00 (oleneb kui kastene hommik on) ja teha kuni 17:45' ni. Reeded on tavaliselt vabad, siis käime linnas varusid täiendamas. Vaba aeg kulub enamastis netis surfamisele ja telku vaatamisele. Reisimisi me hetkel siin rohkem ei plaani, üritame raha koguma hakata. Tervitades Rix&Aane.
Mõningatest puudest saime ka 2 aastaseid vilju milliseid vaevalt vaid 20 kotti mahtuski. Väga magusat mahla sisaldavad. 
Aane greipfruute korjamas. Neid oli lahe kokku kühveldada, kuna on hästi suured kuid samas kerged. Poole tunniga sai kast täis, aga kasti eest saime sama hinna nagu apelsinide eestki.
Paaril korral oleme siinkandis näinud sellist ilma, kus ilusal vaiksel päeval tõuseb hetkega ~15m/s tuul ja siis puhub vahetpidamata tunde. Kogu see taevas on tolmust tume.
Colignanis olemise jooksul käisime ka korra Adelaide'is viisa asju ajamas. Tee läks läbi Adelaide mägede, kus ilus roheline kuppelmaastik.
Lõpuks müüdi Colignan'is varustus maha. Kui juba traktorid treileritele pandi, siis hakkasime uut tööd otsima. Paari nädala jagu veel korjamist jäi, aga selle teevad ära paar alalist töötajat kui saadakse leping uue pakkimisfirmaga.
10.sept helistasime ühe Waikerie's toimetava farmeri kuulutuse peale ja õnnestuski järgmine töökoht saada. Pärast farmeri ja töölistega hüvasti jätmist panime 12.sept autole hääled sisse ning kimasimegi Waikerie'sse.
Oleme siin nüüd olnud 23 päev ja elanud kogu selle aja Waikerie karavanpargis. Kuna juba kevad, siis karavanide ja telkidega reisijaid kõvasti, eriti nädalavahetustel.
See vasak box on 140$ eest nädalas meie päralt.
Selline paistab see siis seest. 3x3m, kapp, voodi ja laud. Ise oleme rahul : ).
Süüa saame teha selles väliköögis, 20m kaugusel meie kunkust..
Taamal paistab maja kus saab end kergendad, kasida ja riideid pesta. See on siis 50m kabiinidest eemal.
Siin me nüüd korjame. Päris palju blokke on selles Allunga Orchards nimelises farmis ja samas vaid 7 korjajat koos meiega. Praegu korjasime 3 nädalat veel Naveleid ja hetkel on käimas umbes nädalane puhkus enne kui peaks lahti minema suur suvine hooaeg - Valencia nimelise sordi koristamine, ehk siis see mõnus kompott mis teeb tugevaks: palavad ilmad, suured puud ja väiksemad apelsinid :-@ :-D. Vanad pickerid räägivad, et siis siin algab töö ühes päikesetõusuga ja lõpeb 14:00 paiku või vahel juba enne lõunat kui liialt kuum. Üldiselt jääb mulle mulje, et neil on tõsised probleemid unega, sest alati kui meie tööle läheme on neil juba vähemalt 1 kast korjatud - isegi siis kui kella seitsmeks end kohale oleme vedanud. Muidu on siin päris hea saagikus, ikka 8 kasti teeme kahekesi ära normaalse 8 tunnise tööpäevaga.
Varustuseks meil selline neli kasti mahutava käruga traktor ja veel tõstukiga trakats millega kaste maha tõstes mängida saan. Vahest tuleb selle vana põkaga ikka oma 0,5km kauguselt neid kaste tarida, aga selle korvab veidike kõrgem tasu iga kasti korjamise eest. Siin farmis peaksime nüüd kuni märtsini tööd saama kuid eks siis aeg näitab.
Avastasin mõni nädal tagasi, et meie Fordi gaasipaak ei ole enam kõige parem koht gaasi hoiustamiseks. Selle paagi all oli üks veekindel kaitserenn milles paak pooleldi sees istus. Mingil põhjusel kogunes sellesse renni vesi, mis paagile hävitavalt on mõjunud. Pealt paistis kõik väga ilus olevat, ei osanudki midagi kahtlustada kuni ühel päeval tööriistade panipaika koristama hakkasin ja õnnelikul kombel paagi ja renni vahele lehtvõtme pillasin, mis pärast sealt välja urgitsemist tilkus. Pärast väänasin sealt umbes 2l vett välja. Remonditöökojas võeti paak kontrolliks maha ja siis see jama ilmsiks tuligi. Eks see ikka kehva paigaldustöö vili nüüd on, sest selle renni põhja oleks pidanud ikka paar auku puurima, et kondensvesi sealt välja saaks tilkuda.
Eile õnnestus Ebay'st üks kasutatud ja väidetavalt korras komplekt osta, millele homme järgi sõidame (alloleval pildil). Paariks päevaks nüüd tegevus olemas ja kui juba niikuinii vaba nädal ka, siis miks mitte uuesti Melbourne üle kaeda. Viimati jäigi sealne muuseum pooleldi nägemata :).
Kui midagi nüüd plaane segi ei löö, siis peaksime Eestisse tagasi jõudma 2009 oktoobri keskel.
