Püüan nüüd selle postitusega poole aastase augu katta, mis sissekanneteta sisse on lipsanud.
6. oktoobril 2008 sõitsime Melbourne'i - järgi gaasiballoonile, mille eelmisel päeval ebay'st olime ostnud. Sellest ringist meil muid pilte polegi kui see ilus kollane koos Aanega.
Sama päeva õhtuks olime ühes Melbourne'i äärelinnas kus kauba kätte saime. Müüja oli muhe mees ja kõik laabus kenasti. Pärast seda asusime ööbimiskohta otsima, aga sellega enam nii libedalt ei läinud. Nimelt toimus sellel ajal sealkandis laskmise võistlus ja kõik lähedased karavanpargid olid puupüsti rahvast täis. Õnnestus siis lõpuks üks kabiin ikka enne ööd leida ja seda alles 80km eemal Melbourne'ist. Sellega oli ka lugu niiviisi, et vana kes parki juhatas küsis kabiini eest kohe $100 (850EEK'i) öö. Mõtlesime siis Aanega, et kole karvane hind ja pärisime, et kas $70 eest ei saa ja no sai ikka. Kabiini välimusel midagi hullu polnud, aga külm oli küll nagu hundilaut ja soojuspump ka ei võtnud pöördeid üles. Selle öö saatsime paksu tekivirna all mööda. Järgmisel päeval oli sellest kandist küllalt ning lükkasime Melbourne'i muuseumi külastamise edasi, sest Austraaliast ära minna on meil plaan niikuinii selle linna kaudu.
Võtsime kohe suuna sisemaa poole tagasi ja õhtuks olime tagasi juba koduseks saanud Waikerie's. Teel käisime veel läbi Mildura's asuvast gaasiseadmeid paigaldavast teenindusest, kus saime kinnituse, et balloon on ok ja panime kinni paigaldamise aja. Tripi distantsiks tuli 1500km ja bensiini kulus terve vaat, ohjah, sinna need barrelid lähevad - üüratute mootoritega ameerika autod. Gaasiballooni saime järgmisel nädalal paika ja selle poolest on see isegi veidi parem, et mahutab 6L rohkem kui vana balloon.
Pärast nädalast puhkust tegime ühe päeva istutamise tööd, mille jooksul said maha pandud 800 pisikest apelsinipuud. Teised töölised olid eelmistel päevadel põllu ette valmistanud - kastmissüsteemid paika vedanud ja iga puu paiknema hakkamise koha väikese kokteilikõrrega maha märkinud. Istutusprotsess nägi välja järgmine: Philip(boss) juhtis traktorit mille küljes oli puur ja järel üks haagis veepaagiga ning veel teine haagis milles olid võrsed. Philip juhtis trakatsi õigesse kohta ja puuris augu, samal ajal läbi puuri voolanud vesi täitis augu poolenisti. Aane paterdas võrseid kandva haagise kõrval, lõikas küljest ära kilekotte, mis ümbritsesid võrsete juuri/mullapalle ja raputas juurte küljest ära kogu mulla, mis suutis. Mina kükitasin selles võrsete haagises, kärpisin võrsetelt maha oksi ja lehti, et jääks ainult väike tutt sinna ülemisse otsa. kolme-nelja lehega (nii pidavat rohkem vett juurikatele jääma, mida need kiireks arenemiseks vajavad). Pärast kärpimist panin need võrsed pooleldi veega täidetud pange, kust kaks kaastöötajat neid kordamööda võtmas käisid, aukudesse torkasid ja kummikutega kinni sõtkusid. Selline nagu liinitöö toimus. Seitsme tunniga olid 800 puud maas. See oli esimene tunnipalgaga töö meil Austraalias (125EEK tund kätte igaühel).
Paar päeva pärast istutamise päeva hakkasime pihta Valencia apelsinide korjamisega.
Koos meiega oli korjajaid kokku viis ja tööd rügasid kõik nagu jaksasid. Meie rekordiks sellel hooajal jäi 16 kasti kahepeale ühel päeval, aga tavaliselt jäi kogus 9-12 kasti vahele. Parim korjaja meil oli Lance, kes korjas parimatel päevadel 12 kasti üksinda. Tema raadiost kõlas kogu aeg country muusika, millele ta tihtilugu oma cowboy hüüetega kaasa ka elas - lahe sell. Tulnud siia Waikerie'sse on ta Gold Coast'ilt, veel nelja aasta eest teenis leiba Brisbane'is ehitajana. Siis aga sai linnaelust villand ja koliski maale. Pilt temast all.
Peale tema töötas meiega üks vanapaar. Proua oli ok, aga vanamees tige ja ahne. Jõudis selle hooaja jooksul meid kõiki läbi võtta. Alati oli riid majas, kui keegi rohkem korjas kui nemad ja eriti kui Lance üksinda samapalju kaste sai. Mul tuli ka temaga väike sõnavahetus ette, aga sellega ta harjunud pole, et tema peale karjutakse ja siis paar päeva hiljem käis kohe südamearstil ning kurtis meile rinnus valusid. Ah ega ma täpselt tea, kas just selle intsidendi pärast :) - ex ta pingutas meie kõigiga võisteldes veidi üle.
Selle Valencia hooaja jooksul tabas Austraalia lõunaosa päris vägev kuumalaine. Waikerie ilmajaama järgi tuli 47' ära, keegi kohalik oli ka mõõtnud üle 48' kuid kes neid tagahoovi kraadiklaase teab. Igatahes palav oli ja päeva ajal istusime kabiinis koos huugava konditsioneeriga.
Mõni kord ei tihanud ka välikööki ronida ja sai lihtsalt maha istutud sööma.
Õues läksid kõrvad tuliseks küll kui oli vaja vahepeal midagi toimetada. Üle 40' ilmasid jätkus umbes paari nädala jagu, siis alustasime tööga alati väga vara ning lõpetasime ka väga vara. Kõige varem paaril päeval olime kell 5 hommikul põllul ja korjasime esimese tunni auto tulede valgel. Kõige varasem tööpäeva lõpp mis mäletan oli 10 hommikul. Umbes nädal pärast seda kuumalainet pääses Victoria osariigis lahti suur tulemöll. Nädal pärast tulekahju algust oli sinine vine isegi Waikerie's näha, kuigi asub sündmuskohast ~600km eemal.
Valencia apelsinide korjamine lõppes meil ära 18.veebruaril, pärast mida sõitsime neljaks päevaks Adelaide'i, et sealt omale haagissuvila hankida ja veidike ka rannas lõõgastuda. Haagissuvila saimegi juba esimesel päeval kätte. Maksis see $3900, välimuselt näeb päris hea välja oma vanuse kohta (ehitatud 1978) ja liigub ka ilusti.
Puhkasime siis Adelaide'is ühes päris korralikus caravan resortis, mis asus kesklinnast 10km.
Ookean oli ka seal lähedal ühe hästi suure liivaluite taga 100m kaugusel.
Randa tegelikult jõudsimegi vaid kahel korral paariks tunniks, sest palju aega kulus poodides kondamisele - haagissuvilasse varustuse hankimiseks. Alguses on selle suvilaga nüüd kõpitsemise töid küll kõvasti olnud, tuleb tunne nagu oleks suur majapidamine hooldada :). Üks suurem töö, mis teha oli vaja oli katuseluugi sirgeks tagumine, üle värvimine. Nimelt lendas katuseluuk küljest minema kui Adelaide'ist Waikerie'sse sõitsime. Alumiiniumist kinnitusneedid olid ajaga nii rabedaks muutunud, et murdusid ja sedasi see luuk suvila katuselt minema lendaski - sõidu ajal mõjutab seda kindlasti väga tugev tuul ka. Luugi kadumisest saime teada alles siis, kui suvilat Waikerie Caravan Pargis paika hakkasime sättima. Luugi leidsime teepervelt ülesse kui olime 111km tagasi Adelaide'i poole sõitnud - igatahes vedas, et see kellelegi otsa polnud lennanud, ja et selle ikka ära tõime.
Adelaide'is tolle caravan resorti lähedal, kus puhkasime oli üks hea asukohaga parkla, kus sai vaadata kuidas lennukid stardivad ning ühteaegu paistis taamal ka Adelaide City.
Adelaide'is olles külastasime ka kohalikku loomaaeda, mis asus kesklinnast vaid 1km kaugusel. Aanele ja mulle ka meeldis kõige rohkem laiskloom, sest ta on lihtsalt nii naljakas. Samuti avaldas muljet võimas anaconda, kaelkirjakud, mööda puid ringi kargavad ahvid, lõvide söötmine, pisikesed pingviinid ja paljud teised loomariigi esindajad. Sellel aastal peaks sellesse loomaaeda lisanduma ka veel kaks suurt Pandat.
Leidsime selles loomaaias kumbki omale sobiva bambusedzungli ka :)).
Pärast nelja päeva Adelaide'is pöördusime tagasi Waikerie'sse, sest oli seal veel üht-teist teha. Teel juhtus see lugu haagissuvila katuseluugiga, millest eelpool juba kirjutasin. Waikerie Caravan Pargis saime nüüd odavamalt elada, kuna olime oma suvilaga. Kui ennem maksime ühe nädala eest kabiinis $140, siis nüüd läks $83.
Waikerie's saime veel 2 nädala+2 päeva jooksul erinevaid töid teha. Üheks tööks oli Angelo nimelise apelsini sordi puudelt ~poolte tillukeste apelsinide maha noppimine (hõrendamine), et siis need, mis külge jäävad suuremaks (kallimaks) jõuaksid kasvada. Pidime noppima maha vigastustega ja veel liiga lähestikku kasvavaid apelsine. Angelo apelsinid on pirni kujulised ja seda ma ei teagi kuhu neid eksporditakse, koahalikes poodides müügis pole näinud. Teiseks tööks oli imejate maha kiskumine. Imejateks nimetati noori, rohelisi, okkalisi ja hästi sirgeid oksi, mis olid hakanud puude tüvedele kasvama. Kui neid igal aastal maha ei kistaks, siis poleks varsti võimalik puude sees liikuda ja korralikku korjamist teha.
Waikerie's saime veel 2 nädala+2 päeva jooksul erinevaid töid teha. Üheks tööks oli Angelo nimelise apelsini sordi puudelt ~poolte tillukeste apelsinide maha noppimine (hõrendamine), et siis need, mis külge jäävad suuremaks (kallimaks) jõuaksid kasvada. Pidime noppima maha vigastustega ja veel liiga lähestikku kasvavaid apelsine. Angelo apelsinid on pirni kujulised ja seda ma ei teagi kuhu neid eksporditakse, koahalikes poodides müügis pole näinud. Teiseks tööks oli imejate maha kiskumine. Imejateks nimetati noori, rohelisi, okkalisi ja hästi sirgeid oksi, mis olid hakanud puude tüvedele kasvama. Kui neid igal aastal maha ei kistaks, siis poleks varsti võimalik puude sees liikuda ja korralikku korjamist teha.
Waikerie's olime vahepeal tutvunud ka ühe laheda noorpaariga. Tüdruku nimi on Tiida ja tema on Austraaliasse tulnud Uus-Meremaalt.
Poisi nimi on James kelle vanemad on soomlased, tema ise aga terve elu Austraalias elanud.
Tutvusime nendega, kui elasime kõrvuti kabiinides. Vahest käisime koos lähedastes linnades tuuritamas ja korraldasime pisikesi istumisi.
Poisi nimi on James kelle vanemad on soomlased, tema ise aga terve elu Austraalias elanud.
Tutvusime nendega, kui elasime kõrvuti kabiinides. Vahest käisime koos lähedastes linnades tuuritamas ja korraldasime pisikesi istumisi.
See on kõige suurem ämblik, mis senini Ausis näinud oleme - käis Tiida ja James'i aknal tüdrukuid hirmutamas :).
Tiida ja James töötavad ühes apelsine kasvatavas farmis siin Waikerie's ja kauplesid ka meid oma farmi talviseks hooajaks Naveleid korjama. Seega, kui peaks plaanide kohaselt minema, siis oleksime siin tagasi mai keskel.
Ühel korral siin Waikerie's juhtusid ka üks eesti poiss ja tüdruk - Ivari ja Birgit meie kõrvalkabiini üheks ööks. Tulid siinseid töövõimalusi kaema. Pidasime nendega ühe infotiheda õhtusöögi maha, tore rahavas. Järgmisel päeval sõitsid nad edasi Mildura'sse.
Waikerie's said meil kõik tööd tehtud 12.märts. Üritasime küll mingit tööd leida lähikonnas, aga ei õnnestunud. Otsustasime siis nädalaks aja maha võtta, haagissuvilat sõidukõlblikuks kõpitseda (katuseluugi sirgeks tagumine ja kohale kinnitamine + nipet-näpet veel). Tegime ka haagissuvilale aastase registreerimise ära, mis maksis $60.
21.märts haakisime suvila autole sappa, tankisime kõik paagid ja balloonid pilgeni täis ning alustasime teekonda Queenslandi osariiki. Eelmisel aastal olime aprillist kuni maini seal olnud ja igatsesime seda kanti veidi taga ka. Uskumatu, aga vihmast olin juba puudust tundma hakanud siin krõbekuivas Lõuna-Austraalias, seega, kus sajab küll ja veel - ikka Queensland'is ja ehk õnnestub teel veel midagi uut näha. Pealegi tundus, et see on hetkel ainus koht, kus mingit tööd võib leida, muidu kaheks kuuks niisama istuma jäädes võib küll igavusse surra.
21.märts haakisime suvila autole sappa, tankisime kõik paagid ja balloonid pilgeni täis ning alustasime teekonda Queenslandi osariiki. Eelmisel aastal olime aprillist kuni maini seal olnud ja igatsesime seda kanti veidi taga ka. Uskumatu, aga vihmast olin juba puudust tundma hakanud siin krõbekuivas Lõuna-Austraalias, seega, kus sajab küll ja veel - ikka Queensland'is ja ehk õnnestub teel veel midagi uut näha. Pealegi tundus, et see on hetkel ainus koht, kus mingit tööd võib leida, muidu kaheks kuuks niisama istuma jäädes võib küll igavusse surra.
Alloleval pildil kogu isikkoosseis ja varustus.
Autole just kõige kergem rännak ei olnud. Kui tavaliselt on kütusekulu maanteel 13L/100km, siis haagisega on see 24L/100km. Ilma haagiseta sõites kaob mootoriõli 100ml/1000km haagisega aga 1L/1000km. Kiirust pidi ka hoidma ~87km/h peal, sest üle selle läheks jahutusvedelik pool tundi pärats sõitma hakkamist lihtsalt keema (päevasel ajal sõites).
Tee kulges jällegi läbi laheda, tühja ja vaikse kõnnumaa.
Üleujutatud tee - jõudis aga just täpselt ennem ära kuivada, kui meie kohale jõudsime, sest siin Austraalias on jah lihtsalt nii jube kuum ;).
Põikasin ka läbi White Cliffs nimelisest väikelinnast NSW outbackis, et kaeda neid päikesepatareisid.
White Cliffs'is on päikeseenergeetikaga tegeletud juba aastast 1981 ja infotahvli järgi oli see jaam maailmas esimene, mis hakkas kasutama peegeltaldrikuid päikesekiirte koondamiseks väikesele elemendile. Ühtlasi pidavat see jaam olema esimene maailmas, kus sääraste peeglitega hakati koondama päikesekiiri fotoelemendile.
White Cliffs'is on päikeseenergeetikaga tegeletud juba aastast 1981 ja infotahvli järgi oli see jaam maailmas esimene, mis hakkas kasutama peegeltaldrikuid päikesekiirte koondamiseks väikesele elemendile. Ühtlasi pidavat see jaam olema esimene maailmas, kus sääraste peeglitega hakati koondama päikesekiiri fotoelemendile.
Kuni aastani 1997 kasutati nendel taldrikutel elemente milles aeti keema vett, et siis tekkiv aur läbi turbiinide juhtida ja sedasi elektrit saada. 1997a aga vahetati need elemendid välja fotoelementide vastu, millistes valgus muutub elektriks otse. Vett vajab see süsteem aga siiski, et jahutada elemente alla 50'. 1997a paigaldatud elemendid on 20% kasuteguriga ja maksimumvõimsus, mis need 14 taldrikut kokku välja annavad on 50KW. Praeguseks on fotoelemente edasi arendatud ja tootmisesse on aastal 2010 jõudmas 40% kasuteguriga . 2005 aastast on see jaam miskipärast elektri tootmise katkestanud.
Kesk-Austraalias (in Anangu Pitjantjatjara, Hermannsburg, Yuendumu, Lajamanu) on neli samal põhimõttel töötavat elektrijaama, kus aga kasutusel taldrikud läbimõõduga 14m(kokku 40 taldrikut). Need 40 taldrikut toetavad diiselgeneraatoritel töötavaid elektrijaamu ja ühtekokku aitavad aastas säästa 548m3 diiselkütust.
Käisin neid White Cliffs'i taldrikuid vaatamas üksinda, sest Aane oli jäänud Wilcannia Caravan Parki karavani valvama.
White Cliffs'ist Wilcannia Caravan Park'i teel olles kukkus päike alla suhteliselt sõidu alguses. Sain siis nauditava kogemuse osaliseks jälgida päikeseloojangut keset silmapiiri taha ulatuvat tühjust. Sõit tagasi kestis normaalse 45min asemel ligi 1,5tundi, sest kõik selle piirkonna kängurud olid end teele üles rivistanud. Huvitav ongi see, et kui valgel ajal mööda neid outbacki teid sõita, siis on känguru silmamise võimalus väga väike, kui aga pimedas minna, siis ei jõua nende arvukust ära imestada. Igatahes pool teed tuli liikuda vaid 50km tunnis, jalg piduripedaalil valmis ja silm punnis.
Karavanpargi kõrvalt jookseb läbi piimaga kohvi jõgi (täpselt seda värvi vesi seal on).
Õige nimi sel Darling River ja vahetevahel see jõgi kuivab ära.
Vahetevahel aga on vett nii palju, et ei mahu sängi ära. Veab, et Aane 1976a selles kohas ei saanud seista, sest muidu oleks jõgi ta kaasa viinud. Silma järgi mõõtes pidi siis veetase umbes 8m kõrgem olema praegusest.
Majanduse poolelt Wilcannia's just kõige paremini pole läinud vist juba aastaid. Gaasi eest maksime siin väikkelinnas aga küll kõige kõrgemat hinda kogu tripi kestel ($1,06 liitri eest). Võrdluseks võin tuua, et näiteks Waikerie's on liitri gaasi hind $0,6.
Tripi kolmanda päeva hommikul siit Wilcannia'st startides otsustasime, et sõidame nüüd enamuse ülejäänud teest võimalikult järjepanu ära.
Nyngan'is imetlesime seda vana sõjaväekopterit.
Nyngan'is hüppasin ka läbi toidukauplusest. Kohe kui sisse astusin olid ukse kõrval eriti soodsa hinnaga 2L cocacola zero'd väljas. Võtsin siis ühe, sest see meil pikkadel sõitudel alati energiajoogiks. Kui olin kogu poe sinkavonka läbi käinud, märkasin põrandal cocacola rida ja juhtumisi see rida jooksis täpselt minu korvini välja. Selgus, et kork polnud korralikult kinni ja pool liitrit oli pudelist juba välja nirisenud. Läksin poe algusesse tagasi pudelit välja vahetama ja ikka päris piinlik, kogu poe põrand oli täis lagastatud. Paistis, et tegu oli praakpartiiga, sest uuel pudelil mis võtsin pidin jällegi korgi ise kõvemini kinni keerama. Õnneks keegi moppi kätte ei andnud, õnnestus kiire check out teha ning kaduda.
12 öösel jõudsime linna nimega Gilgandra. Meil vedas, sest seal oli ööpäevaringselt avatud tankla, mis pole vähemasustatud aladel tavaline. Tankisime ja sõit võis jätkuda. Öösel oli isegi parem sõita kui päeval, sest tuult oli vähem ja sai 100km/h sõita, kuna jahe õhk jahutas mootorit paremini. Õnneks oli nendel lõikudel ka väga vähe känguruid ja muid kargavaid elukaid. Umbes 50km hiljem tegime kolme tunnise puhkepausi ja lasime paariks tunniks silma looja. Hommikul kella nelja paiku alustasime taas sõitu. Kell seitse hommikul jõudsime Moree nimelisse linna, kus tegime taas paari tunnise pausi koos hommikusöögiga. Karavaniga tripil olles on ju köök kogu aeg kaasas ja saab korralikku toitu valmistada isegi kuskil parklas olles. Gaasipliit ning grill on sees ja külmkapp töötab reisil olles ka gaasi pealt.
Pärast Goondiwindi't kasvasid teeäärtes säärased tohutud kaktusepuud.
Keskpäeval õnnestus meil ühele sarnasele teekonarusele täpselt pihta saada, nii et auto sa paraja mataka ja mootor seiskus. Selles kohas juhtus ka täpselt teetasku olema ja saime sinna ilusti kõrvale tõmmata. Lõpuks leidsime oma jõududega ikka vea ülesse - löök oli gaasiseadmel ühe juhtme lahti põrutanud. Aane veel ennem oli veale just sellise diagnoosi andnud, nagu tehnikaspetsialist kohe : ). Ohkasime kergendatult, et ei pea kalli bensiiniga edasi sõitma hakkama ja jätkasime liikumist.
Puhkepaus rekkade puhkeparklas.
Õhtuks jõudsime Kingaroy nimelisse linna. Kuna pea käis pikast sõidust juba ringi, siis seadsime end sisse siinses karavanpargis üheks ööks.
Järgmisel hommikul sõitsime Gayndah'i nimelisse linna, kuhu meil algselt lõpp-punkt oligi seatud. Käisime läbi sealsest karavanpargist, mis ka töö vahendamisega tegeleb. Saime teada, et hetkel on kõik karavanide kohad hõivatud, ja et mandariinide korjamine hakkab 10.aprill (2,5 nädala pärast). Kahe nädala jooksul pidi üks plats vabanema, mille me ka broneerisime nii igaks juhuks, et kui mujalt varasema algusajaga tööd ei leia, siis tuleme siia.
Edasi viis tee Childers'isse. Panime seal karavani ära karavanparki ja võtsime suuna Gin Gin'is asuva Abbotsleigh Citrus nimelise farmi poole, kus eelmisel aastal kuu aega tööd olime teinud. Kohe tee alguses hääletasid kaks noormeest ja kuna meil auto tühi, siis uurisime kuhu neil vaja. Üllatus oli suur kui selgus, et tegu eesti poistega, kes Bundaberg'i poole teel. Saime neid järgmise ristmikuni mõne kilomeetri võrra edasi visata. Abbotsleigh Citruses personaliga tegeleva neiu mälu on küll väga hea, sest mäletas meid isegi nimepidi, kuigi töölisi käib aasta jooksul sellest farmist läbi ikka kõvasti üle saja. Järgmisest nädalast pidi neil mandakate korjandus lahti minevat, lubas helistada nädala algul, et täpne aeg kokku leppida.
Sõitsime tagasi Childers'isse ja sellega see päev ka lõppes.
Kuna tripi jooksul polnud viitsimist sentidega jännata, siis oli rahakott parajaks enesekaitsevahendiks muutunud - sisaldas endas juba 0,5kg münte :)).
Järgmisel päeval liikusime Bargara nimelisse väikelinna Vaikse ookeani rannikul, 12km Bundaberg'ist. Seadsime endid seal sisse väga mugavas karavanpargis ja vaatega haagissuvilast ookeanile.
Bargara's saime olla neli päeva. Ilmad olid head ja jõudsime isegi randa paaril kolmel korral :). Vesi oli ka ideaalselt soe (~26'). Hankisin ühe kasutatud surfilaua kohalikust surfipoest.
Esimesel päeval läksin korraks lauda proovima ja proovisin 3 tundi järjest ning selg põles päikese käes korralikult ära, sest mis sa ikka kreemi või särki peale paned kui vaid korraks välja. Vaikselt harjutan nüüd siin Bargara's või Moore Park Beach'il.
Bargara Caravan Pargis leidsime ühe herilase, kes oli hakanud pesa ehitama pesu kuivatamise karusselli vända peale.
Veel sibasid seal ringi suured sisalikud, kes kaevasid maasse auke.
Ajal mil ma sisalikuga tegelesin leidis Aane puu otsast alla kukkunud raagritsika. Välimuse järgi võiks küll öelda, et kukkus alla mõnelt teiselt planeedilt.
Ajal mil ma sisalikuga tegelesin leidis Aane puu otsast alla kukkunud raagritsika. Välimuse järgi võiks küll öelda, et kukkus alla mõnelt teiselt planeedilt.
Reedel helistati Abbotsleigh'ist, et teisipäeval 31.märts saame seal alustada. Esmaspäev panime Bargaras asjad kokku ja tund hiljem olimegi juba Gin Gin'i Caravan Pargis.
Tollest teisipäevast tänaseni olemegi mandariine korjanud. Broneeringu Gayndah'i karavanpargis tühistasime ära, sest sinna me ei jõua. Plaanis on siin püsida kaheksanda maini. Esimesel kahel nädalal olid enamus mandariine veel liiga rohelised või liiga pisikesed ja kastid tätusid väga aeglaselt, see-eest oli aga iga kasti eest saadav palk väga kõrge $121 pärast makse. Jõudsime alguses ainult ühe kasti päevas kahepeale korjata.
Nüüd kolmandal nädalal jõuame kahepeale teha kaks kasti päevas ja kasti eest saadav raha on $104 pärast makse, seega täitsa OK. Üks eesti poiss korjab ka siin, oleme tihtilugu päris lähestikku sattunud töötama. Nüüd oleme 1,5a jooksul juhuslikult kohanud siin juba viite noort rändurit eestist :).
Ühel päeval harjutasime õige suurusega mandariinide ära tundmist silma järgi.
Üks töödejuhataja rääkis meile Gin Gin'i näitusteväljakust, mis toimib enamuse ajast samuti karavanpargina ja hind on $86 nädalas ($36 odavam sellest karavanpargist kus algul olime). Vaatasime koha üle ja sobis. Elekter, vesi, wc ja duššid olemas. Gin Gin'i Caravan Pargis peatusimegi vaid esimese nädala, pärast mida tulime siia Gin Gin'i näitusteväljakule.
Mees ja naine, kes siin majandavad olid varem ka mandariinide korjajad ning rääkisid meile veidike vanade kalade trikkidest. Kõige kavalam pidi kasti täitmisel olema selline süsteem, et esmalt hakata kahte diagonaalis asuvat nurka täitma kuni kasti ääreni välja ja siis lõpuks kaks ülejäänud nurka ning mandariine tuleb kotist välja lasta õrnalt, veerevalt. Sellise süsteemiga jäävat viljade vahele rohkem õhutaskuid ja ei litsu vilju nii kokku - paari koti jagu vähem tööd iga kastiga.
Kolmas töönädal oli meil poolik, kuna sadas. Esimesel päeval sadas isegi 7cm ühe päevaga, kogu plats oli suur loik. Teistel päevadel sadas vaid hommikul veidike, aga piisas et puud märjaks teha. Nautisime siis vihma ja puhkepäevi.
Konnale paistis vaatepilt sobivat.
Olen avastanud internetilehe, kus saab tänu vastavatele radaritele jälgida vihmasadude liikumist enamvähem reaalajas. Siis on ette tead kui mingi vihm ja kui tugev on meile peale tulemas või käis istandusest üle. Aanel läheb alati nägu naerule kui vihma tulekust teatan - see võib vaba päeva või vähemalt vaba hommikupoolikud tähendada :)).
Kui peaks praeguse kava järgi minema, siis ~8.mai sõidaksime siit Gold Coast'i mõneks päevaks ja sealt tagsi Waikerie'sse.
Kuidas aga tegelikult läks saab ehk järgmisest sissekandest teada nii umbes juuni alguses ;).
